Kohustuslike
gümnaasiumi keemiakursuste arv on uues ainekavas vähenenud veerandi võrra (4
asemel 3), mis tingis ka olulisi muudatusi ainesisus ja nõutavates
õpitulemustes. Kuna ainekava sisulist mahtu oli vaja tugevasti vähendada,
polnud võimalik piirduda vaid väikeste muudatuste või mõne teema
väljajätmisega. Oli vaja kogu gümnaasiumi keemia ainekava eesmärgid ümber
mõtestada ja ainesisu ning õpitulemused oluliselt ümber kujundada.
Üldised põhimõtted keemia ainekava koostamisel
Gümnaasiumi
keemia uue ainekava koostamisel võttis gümnaasiumi keemia ainekava töörühm (TÜ
orgaanilise keemia emeriitprofessor Ants Tuulmets, Nõo Reaalgümnaasiumi
keemiaõpetaja Aivar Vinne ja allakirjutanu) aluseks uue õppekava üldosas
esitatud nõuded ja eesmärgid. Oluliseks eesmärgiks oli seatud ainekava
kaasajastamine, õpilaste õpikoormuse vähendamine ja aktiivsete õppemeetodite
kasutamise edendamine õppeprotsessis. Õppe- ja kasvatustegevuse olulise
eesmärgina nähti õpilaste positiivse hoiaku kujundamist keemia ja teiste
loodusainete suhtes, vastutustundliku ja säästva eluviisi väärtustamist ning
õpilaste uurimuslike oskuste arendamist igapäevaeluga seotud probleemide
lahendamisel, võimaldades langetada kompetentseid otsuseid ning hinnata oma
tegevuse võimalikke tagajärgi. Õpilaste motiveeritust õppimisel toetab
õpitegevuse suunamine probleemülesannete lahendamisele, rakendades senisest
enam mitmesuguseid aktiivõppe meetodeid, uurimuslikke praktilisi töid ning IKT
võimalusi.
Gümnaasiumi
keemia uue ainekava koostamisel seati eesmärgiks vähendada õppematerjali mahtu
ning enamiku teemade käsitlemise sügavust, pöörates ühtlasi senisest suuremat
tähelepanu seostamisele keemia praktiliste rakenduste ja igapäevaelu nähtustega
ning tuues rohkem esile keemia ja ühiskonna vahelisi seoseid. Keemia arvutusülesandeid on uues ainekavas käsitatud kui
probleemülesandeid, mis moodustavad õppeprotsessi lahutamatu osa ning on
otseselt seotud uurimusliku lähenemisega, arendades loogilist mõtlemist. Ainekava
koostamisel arvestati vajadust loodusaineid tihedamalt lõimida. Loodusainete
valdkondlikku lõimumist toetab ühtne lähenemine uurimisoskuste arendamisel,
võimaldades arendada õpilaste oskust seostada erinevates õppeainetes omandatut
ühtseks terviklikuks maailmapildiks ja kujundada õpilaste väärtushinnanguid.
Keemia õpitulemusi hinnates on oluline pöörata tähelepanu nii teadmiste kui ka
uurimuslike ja otsuste tegemise oskuste arendamisele, arvestades erinevate
mõtlemistasandite arendamist keemia kontekstis.
Võrreldes senikehtiva ainekavaga on uues ainekavas õppesisu ja õpitulemused mõnevõrra rohkem lahti kirjutatud, mis võimaldab selgemalt välja tuua teemade rõhuasetusi ning vähendada ainekava ebamäärasust teemade käsitluse sügavuse ja konkreetse sisu määratlemisel. Siinjuures tuleb rõhutada, et senikehtiva, 2002. a. kinnitatud ainekava napisõnalisus ja õpitulemuste kokkusurutus ei võimaldagi saada täpsemat ettekujutust ainekava sisulisest mahust – sisuline maht on olnud pigem õpikute koostajate ja õpetajate otsustada, sest ainekava ei määra teemade käsitlemise sügavust kuigivõrd täpselt. Koos õppesisuga on uues ainekavas iga teema juures eraldi välja toodud kõige olulisemad käsitlemist vajavad mõisted, teemaga seostuvad praktilised tööd ja IKT rakendused. Seejuures tuleb iga teema õpetamisel lähtuda ka üldistest õppe-kasvatustöö eesmärkidest, kooliastme üldistest õpitulemustest ning õppeaine kirjelduses esitatud põhimõtetest, käsitledes kogu ainekava tervikuna.
Gümnaasiumi keemia esialgne, keemia ainekava töörühma koostatud ainekava versioon
Keemia ainekava töörühm lähtus gümnaasiumi keemia kohustuslike kursuste ainekava sisulise ülesehituse kavandamisel eesmärgist anda õpilastele ülevaade kolmest peamisest koolikeemia valdkonnast – üldisest keemiast, orgaanilisest keemiast ja anorgaanilisest keemiast, jagades kolm kohustuslikku kursust nende valdkondade vahel. Seejuures arvestati, et üldise keemia kursuses omandavad õpilased arusaama kõige üldisematest aineehituse põhimõtetest ning keemiliste protsesside seaduspärasustest, millele toetuvad järgmised kaks kursust – orgaanilise keemia ja anorgaanilise keemia kursus. Võrreldes seni kehtinud ainekavaga oli seega kõige enam vaja kärpida orgaanilise keemia mahtu (seni kehtinud ainekavas oli orgaanilist keemiat kaks kursust).
Ainekava
kaasajastamiseks ja konkreetse faktilise materjali osatähtsuse vähendamiseks
kavandati gümnaasiumi keemia sisuline ülesehitus valdavalt protsessikesksena,
mitte objektikesksena, pöörates põhitähelepanu keemiliste protsesside üldistele
seaduspärasustele ja õpitu rakendamisele mõnede konkreetsete näidete korral.
Selline tänapäevasem lähenemisviis väldib vajadust omandada suures mahus
faktilist materjali ning samas arendab loogilist mõtlemist ja üldistamisoskust.
Ühtlasi pöörati senisest enam tähelepanu õpitu seostamisele praktiliste
rakenduste, igapäevaelu nähtuste ja ka laiemate ühiskondlike probleemidega.
Esimene kohustuslik kursus oli esialgses ainekava-versioonis pühendatud olulisemate üldise keemia probleemide (keemiliste protsesside kulgemise seaduspärasuste, aineehituse põhimõtete ja lahustes kulgevate tasakaalude) käsitlemisele. Seejuures planeeriti märgatavalt vähendada nii üldise keemia teemade käsitlemise sügavust kui ka nendega seotud faktilise materjali hulka.
Teises kohustuslikus kursuses oli planeeritud orgaanilise keemia põhialuste käsitlus, mis senikehtiva ainekavaga võrreldes võimaldaks ajastatuse mõttes paremat lõimumist gümnaasiumi bioloogiakursustega. Ka orgaanilise keemia osa kavandati valdavalt protsessikesksena, jättes välja sügavamad teoreetilised alused (reaktsioonitsentrid ja reaktsioonimehhanismid) ning ka suurema osa konkreetset faktilist materjali, s.h paljud orgaaniliste ühendite iseloomulikud keemilised omadused ning ka nomenklatuuri ja isomeeria üksikasjad. Põhitähelepanu pöörati sellistele orgaanilise keemia rakendustele, millega õpilased puutuvad igapäevaelus kõige enam kokku – polümeersed materjalid, autokütused, pesemisvahendid jms. Kuna eluks oluliste süsinikuühendite (sahhariidid, rasvad, aminohapped, valgud) omadusi ja bioloogilist tähtsust oli kohustuslikes gümnaasiumi keemiakursustes võimalik käsitleda vaid lühidalt, siis selle puudujäägi korvamiseks kavandati valikkursus “Elu keemia”. Orgaaniliste reaktsioonide teoreetilisem käsitlus – reaktsioonitsentrid ja mehhanismid – viidi valikkursusesse “Süvendatud keemia”.
Kolmas
kursus oli suures osas pühendatud ülevaatele anorgaanilise keemia üldisematest
probleemidest: perioodilistele trendidele keemiliste elementide ja nende
ühendite omadustes. Elementide keemiliste omaduste käsitlus põhines nende
seostamisel vastava elemendi asukohaga perioodilisustabelis ja metalli korral
ka asukohaga metallide pingereas, s.t oskusele teha järeldusi ja luua seoseid,
ilma suuremahulise faktilise materjali omandamise vajaduseta. Võrreldes
senikehtinud ainekavaga kavandati oluliselt vähendada konkreetsete keemiliste
elementide käsitlemist. Suurt tähelepanu pöörati anorgaanilise keemia
praktilistele rakendustele, keskkonnaprobleemidele ning keemia ja ühiskonna
vahelistele seostele. Põhieesmärgiks seati arendada õpilaste oskust seostada
erinevates õppeainetes omandatut ühtseks terviklikuks maailmapildiks ja
kujundada õpilaste väärtushinnanguid.
Keemia ainekava töörühma koostatud esialgset ideekavandit gümnaasiumi ainekava ülesehituseks arutati eelnevalt loodusainete valdkonna juhi Lea Koppeli organiseeritud koosolekul. Sellel koosolekul osales ka Keemiaõpetajate Liidu president Aarne Tõldsepp, kes aktsepteeris väljapakutud ideekavandit, leides, et ega siin õieti teist võimalust polegi.
Gümnaasiumi keemia ainekava töörühma koostatud esialgse ainekava-versiooni kohta laekus 10. augustiks lisaks REKK-i tellitud retsensioonile Liina Karolin-Salult ja HTM-i tellitud ekspertarvamusele Aarne Tõldsepalt ka 4 kirjalikku arvamust keemiaõpetajatelt. 29. septembril lisandus ka Lääne-Virumaa keemiaõpetajate ainesektsiooni arvamus (sektsiooni juhataja Katrin Vaino). Keemiaõpetajate Liit kirjalikku arvamust gümnaasiumi keemia ainekava kohta ei esitanud. Retsensioonile, ekspertarvamusele ja Lääne-Virumaa keemiaõpetajate ainesektsiooni arvamusele koostas keemia ainekava töörühm pikema vastuse. Arvamuste ja nendele antud vastuste kohta koostati ka kokkuvõte.
Üldisemate probleemidena (mille üle otsustamine ei olnud ainekava töörühma pädevuses) seoses keemia ainekava esialgse versiooniga toodi arvamustes esile peamiselt järgmised seisukohad:
1. Avaldati protesti ja esitati vastuargumendid keemia ainekava kohustuslike kursuste arvu vähendamise suhtes. Näidati, et sellega on alates 1991. aastast keemia kohustuslike kursuste arvu vähendatud 50%, mis pole kooskõlas suundumusega reaal- ja loodusainete osakaalu tõstmisele õppekavas.
2.
Avaldati rahulolematust sellega, et kohustuslikud kursused on kõigile samad,
nii nendele, kes piirduvadki ainult kohustuslike kursustega kui ka loodus- ja
reaalharu valinud õpilastele. Soovitati loodus- ja reaalharu jaoks tervikliku,
6–8 kursusest koosneva integreeritud ainekava välja töötamist, vältides sellega
vajadust varemõpitud teemade juurde valikkursustes uuesti tagasi pöörduda ja
kõrgemal tasemel üle õpetada.
Mitmes arvamuses esitati seisukoht, et orgaanilise keemia kursus oma õppesisult tundub eriti mahukas. Keemia ainekava töörühma vastuses näidati, et uues ainekavas on tugevasti vähendatud õpitava faktilise materjali hulka, eriti orgaanilise keemia osas (sh keemianomenklatuuri üksikasjad, orgaaniliste ainete klasside iseloomulikud keemilised reaktsioonid), ning orgaaniliste ainete teoreetilisem käsitlus on kohustuslikest kursustest täielikult välja jäetud. Arvamused orgaanilise keemia kursuse liiga suure mahu kohta lähtuvad seega pigem ettekujutusest, et varasemas õppekavas kahe kursuse raames õpetatud orgaaniline keemia on lihtsalt mehaaniliselt surutud ühte kursusse, ilma teemade sisu oluliselt muutmata. Ainekavas oli märgatavalt vähendatud ka üldise keemia käsitlemise sügavust ning suuremas osas välja jäetud konkreetsete keemiliste elementide ja nende ühendite omadused. Seejuures oli kogu käsitlus muudetud protsessikesksemaks, rohkem oli tähelepanu pööratud seostamisele praktiliste rakenduste, igapäevaelu nähtuste ja ka laiemate ühiskondlike probleemidega. Kahjuks ei anna ainesisu lühike loend sageli väga ühest ettekujutust sellest, kui detailset ja sügavat käsitlust ainekava ette näeb, seega tuleks õppeaine mahu hindamisel arvestada ka õppeaine kirjelduses välja toodud üldisi põhimõtteid, millest ainekava koostamisel lähtuti.
Gümnaasiumi keemia ainekava esialgne
versioon esitati pärast mõnede muudatuste tegemist, s.h veel mõningat kärpimist
ning keeleekspertiisi läbimist REKK-ile 06.10.2009.
Gümnaasiumi keemia uus, HTM-i koosoleku otsusele vastav ainekavaversioon
15. oktoobril korraldati HTM-is koosolek, eesmärgiga
anda võrdlev hinnang ainekava töörühma koostatud põhikooli keemia ainekavale ja
vahepeal laekunud alternatiivsele ainekavale, mille olid koostanud Aarne
Tõldsepp ning keemiaõpetajad Mare Murs ja Katrin Vaino. Analoogilise ainekava
esitasid nad varem ka 2006. a. valminud, kuid kinnitamata jäänud õppekava
keemia ainekava alternatiivina. HTM-i koosolekul osales eksperdina 6
keemiaõpetajat (Eha Paabo, Tartu Hugo Treffneri Gümnaasium, Erkki Tempel, Tartu
Miina Härma Gümnaasium, Eevi Viirsalu, Nõo
Reaalgümnaasium, Liina Karolin-Salu, Tartu Kommertsgümnaasium, Merike
Luik, Rõngu Keskkool,Peeter Jürgenson, Abja Gümnaasium). Keemia ainekava töörühma koosolekule
ei kaasatud, arutatust sai ainekava töörühm ülevaate koosoleku protokolli
põhjal.
Koosoleku lõpuosas võeti ootamatult arutlusele ka
gümnaasiumi keemia ainekava. Koosoleku juhataja Ain Tõnisson rõhutas, et eesmärgiks pole
mitte ülikoolide jaoks ette ära õpetamine, vaid õpilastele huvidele vastava hariduse
võimaldamine. HTM-i töötaja Imbi Henno esitas gümnaasiumi keemia ainekava
suhtes seisukoha, et praegune REKK-i töörühm ei ole suutnud praegust ainekava projekti
kolme kursuse mahule vastavalt lahti kirjutada. Koosoleku protokollist ei
selgu, kelle arvamusele see seisukoht toetus ja kuidas seda põhjendati. Imbi
Henno tegi seejärel ettepaneku, et gümnaasiumi orgaanilise keemia lahtikirjutus
võiks olla siiski kahe kursusena ja nendele lisanduks veel kolmas kursus. See
arvamus leidis toetust. Oldi arvamusel, et orgaanilise keemia kursused on hästi
struktureeritud ja eluga seostuvad ning võiksid olla kahe kursusena esitatud
keemia kitsa kursuse all selliselt, nagu nad on kehtivas ainekavas (Erkki
Tempeli seisukoht oli: „Kehtiva õppekava orgaanilise keemia kursused töötavad
hästi, miks peaks neid hakkama ümber muutma.“). Kolmanda kohustusliku keemia
kursusena pakuti üldisest ja elementide keemiast integreeritud kursust, kus
elementide keemia sisaldab lisaks ka üldise keemia temaatikat, eelkõige
aatomiehitust, aga selliselt, et maht jääks sobivatesse piiridesse. See
seisukoht võeti vastu HTM-i koosoleku otsusena.
Keemia ainekava töörühmale tehti ülesandeks koostada mõne nädala vältel uus ainekava versioon vastavalt HTM-i 15. oktoobril toimunud koosoleku otsusele. Koosoleku otsuse alusel koostatud gümnaasiumi keemia ainekava uue versiooni(selle esitas ainekava töörühm REKK-i 06. novembril 2009) kohta paluti koosolekul osalenud õpetajatel esitada ka arvamus. Eha Paabo tõstatas oma arvamuses küsimuse, kas aineõpetaja peab kohustuslike ja valikkursuste põhjal ise kokku panema oma kooli ainekava nendele, kes võtavad ka valikkursused, ning leidis, et orgaanilise keemia maht on ikkagi liiga suur. Ta oli ka seisukohal, et orgaanilise keemia kursused peaksid jääma 11. klassi, sest kunagised katsetused õpetada orgaanilist keemiat 10. klassis ei andnud loodetud tulemusi. Teised osalenud keemiaõpetajad kas aktsepteerisid uut ainekava versiooni võirohkem arvamust ei avaldanud.
Gümnaasiumi kohustuslikest kursustest jäi HTM-i koosoleku
otsusega nii tervikkursusena kui ka suuremate iseseisvate teemadena seega välja
üldine keemia, mis käsitleb üldisemaid aineehituse põhimõtteid ja keemiliste
protsesside üldisi seaduspärasusi. Seetõttu muutub paratamatult nii
orgaaniliste kui ka anorgaaniliste ainete omaduste käsitlus oluliselt
kirjeldavamaks, fenomenoloogilisemaks ning vähem üldistavaks, st
klassikalisemaks. Rohkem võimalusi seoste loomiseks, analüüsiks ja üldistusteks
pakuvad valikkursused. Kas siis peeti HTM-i koosolekul silmas just seoseid ja
üldistusi, kui rõhutati, et keemiaõpetuse eesmärgiks pole ülikoolide jaoks ette ära õpetamine, ning
õpilastele huvipakkuvaks peeti pigem kirjeldavat konkreetset faktilist
materjali?
Orgaanilise keemia käsitlemise ajaline maht on uues ainekavas jäänud küll samasuguseks kui seni kehtivas ainekavas (2 kursust), kuid selle käsitlusviisi oli ikkagi vaja oluliselt muuta, kuigi HTM-i koosolekul avaldati arvamust, et need kursused võiksid jääda sisult muutmata. Ilmselt ei pööranud ettepanekuid tehes ja arutades keegi piisavat tähelepanu sellele, et senises ainekavas said orgaanilise keemia kursused toetuda 10. klassis õpitud üldise keemia ja anorgaanilise keemia kursustele, milles oli käsitletud nii aatomiehituse ja keemilise sideme põhimõtteid (s.h selliseid mõisteid nagu orbitaal, elektronipaar, paardumata elektron, keemilise sideme polaarsus, vesinikside ja selle mõju ainete omadustele jms) kui ka keemiliste reaktsioonide üldisi seaduspärasusi (keemilise reaktsiooni soojusefekt, reaktsiooni kiirus ja seda mõjutavad tegurid, katalüüs, reaktsiooni pöörduvus, tasakaal ja selle nihkumine). Seega, kui mitte eeldada, et orgaanilise keemia õpetamisel on võimalik õpilastele ühtlasi ka kõik need üldise keemia mõisted möödaminnes selgeks teha, siis tuli ainekava uue versiooni koostamisel paratamatult orgaanilise keemia käsitlusviisi oluliselt muuta.
Gümnaasiumi keemia kohustuslikest kursustest on tervikuna välja jäetud reaktsioonitsentrite ja reaktsioonimehhanismide käsitlus (seega kogu teoreetilisem taust) ja nendele tuginevad üldistused, sest õpilastel puuduvad vajalikud eelteadmised üldisest keemiast. Orgaaniliste ainete omaduste käsitlemisel tuleb siiski lühidalt selgitada kovalentse sideme polaarsust ja vesiniksidet ning nende mõju ainete omadustele, et anda mingilgi tasemel üldistus. Orgaaniliste ühenditega toimuvatest keemilistest protsessidest antakse ettekujutus estrite ja amiididega kulgevate reaktsioonide näitel, seejuures lühidalt selgitades mõningaid olulisemaid keemiliste reaktsioonidega seotud üldise keemia mõisteid. Põhjalikumaks keemiliste protsesside üldiste seaduspärasuste selgitamiseks kohustuslikes kursustes uue ainekava versiooni korral aega ei jää. Selleks, et käsitlus ei muutuks liialt faktikeskseks ega nõuaks liiga palju päheõppimist, on ainekavast välja jäetud ka suur osa konkreetset faktilist materjali, s.h paljud orgaaniliste ühendite iseloomulikud keemilised omadused ning vastavad reaktsioonivõrrandid. Mõnevõrra rohkem on tähelepanu pööratud orgaanilise keemia rakendustele, millega õpilased puutuvad igapäevaelus kõige enam kokku. Oluliselt on kärbitud ka orgaaniliste ainete nomenklatuuri põhimõtete ning isomeeria käsitlemist.
Orgaanilise keemia kursuste arvu tõstmine kahe kursuseni toimus selgelt anorgaanilise ja eriti üldise keemia arvelt. Uues ainekava versioonis käsitletakse neid kokku vaid ühes kursuses, seejuures rõhuga peamiselt anorgaanilisele keemiale. Seetõttu tuli täielikult välja jätta tänapäevasem aatomiehituse käsitlus, millele senise ainekava järgi õpetades kulus küll üsna palju tähelepanu, kuid mis andis samas võimaluse ka muude probleemide, s.h ka orgaaniliste ühendite tänapäevasemaks ja sisulisemaks käsitlemiseks. Keemiliste elementide ja nende poolt moodustatavate liht- ja liitainete omadustes avalduvaid perioodilisi trende selgitatakse põhikoolis õpitud lihtsa (planetaarse) aatomiehituse mudeli alusel, seostades aatomite omadusi vaid aatomiraadiuse ja tuumalaengu muutusega. Nii nagu ka seni kehtinud ainekavas, toetub metallide keemiliste omaduste käsitlus nende seostamisele vastava metalli asukohaga metallide pingereas. Tähelepanu pööratakse ka põhilistele metallide praktilise rakendamise võimalustele (seejuures liigselt üksikasjadesse süüvimata), seostades neid ühtlasi keskkonnaprobleemidega ning keemia ja ühiskonna vaheliste seostega.
Kohustuslikest
kursustest on täielikult välja jäetud konkreetsete keemiliste elementide
käsitlus (üksikute elementide või rühmade kaupa) ning ka redoksreaktsioonide võrrandite tasakaalustamine. HTM-i
koosoleku protokollist võib välja lugeda küll pigem soovitust just konkreetsete
elementide käsitlemiseks, selgitades eelnevalt lihtsal tasemel vaid aatomi ehituse
põhimõtteid, kuid ilma ettekujutuseta metallide pingereast (mida põhikoolis
tutvustatakse vaid väga põgusalt) ja ioonidevahelistest reaktsioonidest
lahustes muutuks anorgaaniline keemia täielikult faktipõhiseks kirjelduseks,
kus ainete omadused ja reaktsioonid tuleks lihtsalt pähe õppida, kuna nende
kohta üldisemaid seoseid pole õpitud. Seepärast toodi ainekava kolmandasse
kohustuslikku kursusesse ühe olulise teemana elektrolüütilise dissotsiatsiooni
ja elektrolüütide lahustes kulgevate ioonidevaheliste reaktsioonide käsitlus,
kuid ka seda teemat on senise ainekavaga võrreldes mõnevõrra kärbitud –
eelkõige faktilise materjali vähendamisega, pöörates rohkem tähelepanu lahustes
toimuvatele keemilistele protsessidele ja vee rollile nendes.
Kokkuvõtteks võib ütelda, et uus gümnaasiumi kohustuslike kursuste ainekava sisaldab keemiliste protsesside üldisi seaduspärasusi vaid vähesel määral ega vasta seetõttu ainekava töörühma taotlusele muuta see protsessikesksemaks ja vähem faktipõhiseks, erinevalt näiteks bioloogia ainekavast, kus on õnnestunud välja arendada tänapäevane, selgelt protsessikeskne lähenemine. Selles mõttes lõiming gümnaasiumi bioloogiakursustega kahtlemata kannatas, et protsessikesksel lähenemisel vajab bioloogiaõpetus rohkem võimalusi toetumiseks keemiliste protsesside üldiste seaduspärasuste mõistmisele (temperatuuri mõju elusorganismides toimuvate protsesside kiirusele, ensüümkatalüüs, reaktsioonide pöörduvus, energia neeldumine ja vabanemine elusorganismides toimuvates protsessides jms) kui konkreetsete eluks oluliste süsinikuühendite struktuuri ja omaduste detailsemale tundmisele. HTM-i koosoleku otsusele vastava muudatusega vähenesid kahjuks ka võimalused keemias sisulisemate uurimuslike tööde tegemiseks, kuna õpilastel pole ainete omadustes ja keemilistes protsessides valitsevate seaduspärasuste kohta piisavalt ettekujutust, et osata näha probleeme ja välja pakkuda hüpoteese, mida uurimistöödes kontrollida.
Keemia
kohustuslike kursuste ainekava liikus HTM-i koosoleku otsusega seega
käsitlusviisilt ajas tugevasti tagasi, muutudes peamiselt kirjeldavaks ja
fenomenoloogiliseks. Sellegipoolest püüdis ainekava töörühm selle koostamisel
vältida liigset faktikesksust, vähendades tugevasti ka õpitava faktilise
materjali hulka. Kindlasti on küllaltki palju ka neid keemiaõpetajaid, kellele
uus ainekava versioon meeldib, sest selle põhjal on suhteliselt lihtne õpetada
konkreetset faktilist materjali (mille hulka pealegi vähendati) ja ka õpitut
kontrollida, ilma et oleks vaja suuremat tähelepanu pöörata seoste loomisele,
analüüsile ja üldistustele ning seega õpilaste mõtlemisvõime arendamisele.
Lisaks kolmele keemia kohustuslikule kursusele sisaldab gümnaasiumi keemia uus ainekava ka järgmised valikkursused:
Valikkursus “Elementide keemia”
Valikkursus võimaldab avardada silmaringi meie ümber ja meis endis esinevate ainete ja nendega toimuvate keemiliste protsesside kohta. Käsitletakse tänapäevasemal tasemel aatomiehitust ning tehakse selle põhjal üldistusi keemiliste elementide ja nende ühendite omaduste kohta. Põhiosa sellest kursusest moodustab keemiliste elementide ja nende ühendite käsitlemine rühmade või suuremate plokkide kaupa.
Valikkursus „Keemiliste protsesside seaduspärasused“
Valikkursuses omandatakse ülevaade keemiliste protsesside üldistest seaduspärasustest, hapete ja aluste tänapäevasest käsitlusest ning orgaaniliste reaktsioonide kulgemise mehhanismidest.
Täiendavalt on koolil võimalus õpilastele pakkuda ka keemia valikkursust “Elu keemia”.
See valikkursus lõimub tihedalt gümnaasiumi bioloogias õpitavaga, käsitledes eluslooduses toimuvate bioloogiliste protsesside keemilisi aluseid ning võimaldades bioloogias õpitut sügavamalt mõista.
Lembi Tamm,
gümnaasiumi keemia ainekava töörühma juht, TÜ anorgaanilise keemia dotsent